havanna
«C’mon,» lähen ma närvi. «Kas Miami pole veel piisavalt kaugel?»
Charl muheleb edasi ja võtab mul käest kinni. Me istume bussi, mis tundus ootavat ainult meid, ja sõidame peaaegu lennujaama lõppu. Sinna, kus seisavad valged voolujoonelised väikelennukid. Palju ei puudu, et meil oleks ka orkester vastas: keegi, kes on ilmselt stjuardessid, seisavad trepi juures naeratades valves. Mul on natuke ebamugav ja natuke piinlik, et ma olen ainult mina, mitte vähemalt Gisele Bündchen. Charl ei seleta ikka veel midagi, vaid kehitab naeratades õlgu, nagu tal kombeks on. Lennuk on seest lumivalge. Väikeste nahkdiivanite ja laudadega. Ma ainult aiman, kuigi ei julge isegi loota. USA see vaevalt on, sinna oleks me lennanud otse või connect’ides läbi mingi vahepeatuse. Järelikult peab see olema lähedal, aga mitte USA. Järelikult peab see olema Ladina-Ameerika poole ja mitte liiga suur koht. Me oleme kohal juba poole tunni pärast ja isegi maandudes ei saa ma täpselt aru, kus me oleme. Ookeani ääres. Aga ookeani ääres on mitmeid saari. Alles siis, kui uus vastu tulnud buss meid lennujaamahooneni on viinud, loen ma: «JOSE MARTI – HABANA» ja hakkan karjuma. Havanna! Me oleme Havannas! Charli ema oli Havannast, ma oleksin võinud selle peale tulla. Ma hüppan talle kaela:
«Charl, pagan, ma olen alati tahtnud tulla Havannasse!» karjun ma ennast tagasi hoidmata.
Ma ei mäleta, millal oleksin olnud nii õnnelik kuskile lendamise üle. Barcelonasse tahan ma siiani alati lennata, aga see pole see. See on soe äratundmine, aga Havanna . . .
Lennujaamas juhib Charl mind käest kinni hoides musta Jeepi, mis seisab kahe rohelise veneaegse militaarmaasturi vahel. Kahe vilkuritega maasturi vahel. Charlil on ees mustad päikeseprillid, jalas enda trademark: sinised teksad ja must polo. See kõik on nagu heas Ameerika filmis, mis just hakkab muutuma heaks Hispaania filmiks. Ainult mitte Almodóvariks, palun.
«Nonii,» teatab ta piduliku sissejuhatusega. «Täna ja kõigepealt läheme muuseumisse,» ja ta heidab mulle maadkuulava kõõrdpilgu. Muuseumi vastu pole mul iseenesest midagi, ma naeratan ja noogutan. «Õhtul teeme väikese salsa. Aaaga» — ta itsitab jälle — «enne seda on üllatus.» Jah, siiani ongi neid liiga vähe olnud.
«Homme väike väljasõit randa, lõunasöök mu lemmikrestoranis ja õhtul Aafrika-Hispaania õhtu, mille mu sõbrad korraldavad. Okei?» küsib ta ja pilgutab mulle millegipärast silma. Nagu ma varsti aru saan, pilgutavad Kuubas kõik kõigile silma. Ettekandjad jooke tuues. Vanamutid tänaval. Lapsed punaste pioneerikaelarättidega. Ja kui midagi vaja on, siis teevad «psst». Ettekandjatele tehakse «psst», ettekandjad teevad klientidele «psst» ja kliendid teevad klientidele «psst». Lennujaamast sõidame siiski hotelli Nacional ette ja kui ma hakkan kotti võtma, näitab Charl käeliigutusega, et «jäta autosse». Olgu, siin me ei ööbi, kuigi ma ei ole kindel, kas enam uhkemat hotelli võib olla, ja millegipärast ei usu ma, et Charl lepiks vähemaga. Me liigume suurte korvtoolide juurde (meie = mina ja Charl ja eskort; ma tunnen ennast nagu Gisele Bündchen või rahaauto, mida valvavad automaatidega turvamehed). Rahvas pöördub meid vaatama, Charl naeratab enesekindlalt, tervitab ühte meest suures korvtoolis kättpidi ja me vajume terrassil päris nurgas olevatesse suurtesse korvtoolidesse.
Räägitakse, et inimese «hind ja klass» määratakse kella ja päikeseprillide järgi. Sa lihtsalt ei saa näha välja halb või odav tõeliselt heades päikeseprillides. Ma olen vahetanud oma mustad Versaced suvisemate Pradade vastu ja tunnen, et päris odav ma nüüd ka ei ole, kuigi kõiges selles loomulikult käituma hakkamine võtab kindlasti veel natuke aega. Kelner tuleb hetkega ja kutsumata (otse loomulikult) ja Charl vaatab mulle küsivalt otsa. Ma võiks muidugi öelda, et telli ise seda, mis sinu meelest võiks mulle meeldida, aga esiteks oleks see võimu kiire äraandmine ja teiseks arvan ma, et tal pole veel aimugi, mis mulle võiks meeldida. Seega tellin Mojito. Ta noogutab heakskiitvalt ja tellib sama.
«Millest Cuba Libre koosneb?» küsin ma rumala küsimuse, aga olen juba leppinud, et ma joon ühe dringi kuus ja siis ka ainult Margarita, Mojito, head šampanjat (suvalisi vahuveine ma ei joo — ma joon mitte joomise, vaid maitseelamuse pärast) või punast veini.
«Rummist, Colast ja laimimahlast,» selgitab Charl abivalmilt ja kummardub mu kõrva juurde. «Tead, nad kutsuvad seda siin ‹valede joogiks›,» sosistab ta ja ma näen silmanurgast ta muiet. «Tead, miks?»
«Sest Kuuba pole libra?» küsin ma sosistades vastu, tehes elementaarse turistivea, eksides ühe tähega.
«Yeah,» naerab Charl. «Üldse mitte Libra. Scorpio,» ja pilgutab mulle silma.
Meie Mojitod tulevad ja Charl sirutab ennast korvtoolis välja. Ma tunnen üsna kohe, kuidas jook mulle pähe hakkab. Ma arvan, et kuna ma joon nii harva, peab mu organism alkoholi mingiks haigusbakteriks, millega tuleb võidelda, mitte rahustiks ega lõdvestiks. Nacionali tubadest avaneva vaate eest võiks kindlasti tappa: see on
Al Capone koduhotell. Mida imet ta Kuubal tegi, ei viitsi ma Charlilt küsida.
Seintel on vanade itaalia mafioosode pildid ja mu pilk peatub ühel naerataval itaallase näol. Charles «Lucky» Luciano (born as Salvatore Lucania). Aaaa, saabub mulle valgustus. Sellest siis hüüdnimi Charlie, aga enne kui ma jõuan midagi küsida, tirib Charl mind kättpidi edasi peaukse poole. Ma ei pea enam vastu ja uudishimu võidab viisakuse.
«Oot,» muigan ma autos ja pilgutan silma. Silmategemise õppisin ma ära juba esimeste tundidega. «Miks ihukaitse, kui su ema oli põgenik?»
Nüüd hakkab Charl esimest korda südamest naerma ja ta naerab ja naerab ja naerab. «Well,» seletab ta, pühkides silmanurgast pisaraid, «alguses oli ta jah põgenik, aga peale seda, kui ta ehitas üles oma brändi ja abiellus isaga, polnud ta enam põgenik, vaid patrioot ja valitsuse silmis suure hulga investeeritava rahaga patrioot. Ütleme nii, et Goldman sucks nende skeemide kõrval, mis nad siin valitsusega teevad. Ühisfirma ja nii edasi,» muheleb ta ikka veel.
Mul on millegipärast tunne, et mida vähem ma tean, seda paremini ma magan, ja ma noogutan mõistvalt. Ilus ja tark naine. Ma loodan, et mehed valivad naisi emade järgi ja naised mehi . . . millegi muu kui sugulussidemete põhjal.
Juba viieminutise sõidu järel peatume tanki kõrval kapitooliumi stiilis uhke hoone ees. Muuseumi ukse juures on tahvel kirjaga «Revolutsiooni muuseum».
«Teeme kähku,» sosistab ta mulle kõrva. «Mul muud plaanid.»
Ega ma arvanudki, et ta Havannasse muuseumi tuli. Väljapanek on tüüpiline: fotod, fotod, vana sinel, fotod, fotod, poolik žiletitera, mida Castro kuues lähim sõber kunagi võis, aga ei pruukinud kasutada, fotod, fotod. Väljume majast ja jõuame eri masinate väljapanekuni. Charl selgitab mõne sõnaga tankide ja lennukite mudeleid ja tausta, kuni jõuame mingi lennukiromu juurde. Charl viipab käega: «U 2, mis siin alla pommitati, Sigade lahte tead?»
Jõllitan tardunult kuuliauke lennukisabas ja noogutan vaikides. Enne, kui Charl jõuab midagi öelda, hakkan ma rääkima. Järjest, automaatselt, vaevu hinge tõmmates, nagu õpikust lugedes või ise pealt vaadates.
«Oktoober 1962. Nõukogude Liit — eesotsas Hruštšoviga — paneb Kuubas kokku oma tuumarakette, mis töökorda saades suudavad minutitega ära pühkida arvestatava osa Ameerikast. Et nende valmidusest ülevaadet saada, lendavad aeg-ajalt üle Kuuba U 2 lahingulennukid, millest pildistatakse rakettide valmidust.
President John Kennedy abi helistab lahingulenduritele, kes on just minemas järgmisele lennule.
‹Kui teid lastakse alla või teie pihta tulistatakse, peab president sõda alustama ja sellel oleksid ennustamatud tagajärjed,› ütleb presidendi abi ja usaldusalune. ‹Ärge laske ennast alla tulistada.›
Nende pihta tulistatakse ja üks lenduritest hukkub. Lennusalga juht, kes on ka ise lennul osalenud, kutsutakse Valgesse Majja. ‹Kas need tõprad lasid kasvõi ühe lasu teie pihta?› küsib sõjameelne lennuväekindral tähtsa üldkogu ees. Lendur vaikib pikalt ja vastab: ‹Ei, sir, need olid lihtsalt pääsukesed.› »
Ja siis hakkan ma nutma. Mitte vaikselt ja salaja, vaid lõpuks ometi saab minust võitu kõik see, mida ma olen need nädalad proovinud unustada, maha suruda, maha salata, endale teha. Kurbus, väsimus, valu, nälg ja midagi veel. Charl ei oska midagi teha. Ta võtab mul ümbert kinni, seletab midagi valvurile, kes laseb meid piirdeaia tagant välja, ja me istume autosse. Ma ei räägi ja pisarad voolavad üle mu põskede, viies endaga kaasa ripsmetuši ja tasapisi ka osa valust. Charl ei küsi midagi, hoiab mult ümbert kinni ja lihtsalt laseb mul nutta. Lõpuks hakkan ma rääkima. Räägin Alarist. Kõigest, millest ma mäletan. Läbisegi, segaselt, seosetult, komistades, aga räägin. Räägin veel kord sõrmusest, Blahnikutest, tema igavestest hilinemistest. Telekast, kust põles küünal läbi. Kõigest, mis meelde tuleb. Pääsukestest räägin ka. Avarii, ta ütles. Pääsukesed, mitte avarii. Charl ei küsi midagi, noogutab vahepeal ja paitab mu pead. Räägin oma otsustest. Välgust, mida polnud. Näljast, mida ma pidevalt tunnen. Lihtsalt räägin ja räägin ja räägin. Vahepeal nutan, aga nüüd juba hääletult, ainult nina luristades. Räägin oma otsusest olla modell. Elada selle jaoks ja nimel. Nälgida selle jaoks ja nimel. Oksendada selle jaoks ja nimel. Ei vali midagi, räägin kõigest, kuni tunnen, et olen tühi. Lihtsalt tühi. Toetan pea ta õlale, nuuskan salvrätikusse, mille autojuht on ulatanud, ja ei tunne isegi piinlikkust. Ma olen lihtsalt väsinud. Tühi.
«Mitte miski, mida ma ütleks,» ütleb lõpuks Charl, «ei teeks seda paremaks ega viiks seda ära. Sellepärast ei ütle ma midagi rohkemat, kui et sa oled maksnud. Vaata mulle otsa.» Ta kergitab mu lõuga ja ma loodan, et olen jõudnud suurema osa laiali läinud ripsmetušist ära pühkida. «Sa oled kõik juba kinni maksnud, sa võid lõpetada. Kuuled?» küsib ta häält grammi võrra tõstes. Ma ainult noogutan. Ma olen lihtsalt väsinud. Charl ütleb autojuhile lühikese sõna, mis kostab haugatusena ja millest ma aru ei saa, ja konvoi pöörab ringi. Keset ookeaniäärset laia Malecóni. Ülejäänud tee sõidame vaikides, Charl ainult paitab mu pead ja vaatab aknast välja. Ma tunnen millegipärast kergendust. Mitte just vabanemist, aga kergendust, ja mul on jube nälg.
-
Me sõidame mööda Malecóni, ookeaniäärset laia teed, mida on kohustuslikus korras näidatud enamikul nendel fotodel ja filmilõikudel Kuubast, kus ei ole just väikeseid pruune lapsi. Malecón, mille äärne on täis kauneid kolonialistlike villasid, peaks iga kinnisvaraturu loogika järgi olema kalleim ja luksuslikem piirkond. See piirkond siin on aga täis kunagi kauneid villasid, mis nüüd on telliskivihunnikuid. Majast on pool ilmastikuolude või aja toimel lagunenud ja teises pooles elavad sees sundüürnikud. Tihti ilma akendeta ja rõdul kuivamas rippuva pesuga. Sõidame konvoiga Nacionalist mööda, Miramari, mis olevat kohalik rikkamate linnaosa. Rikkamad on muidugi partei liikmed ja mõned välismaa ärimehed, kellel on Kuuba valitsusega ühisettevõtted. Kuigi on ka eraettevõtluse algeid. Siinsed casa’d kuuluvad edukamatele kohalikele, kellele on tihti lubatud mobiiltelefonid ja internetki. Rääkimata sellest, et vahel lausa Euroopa Fiat. Igasugune auto, mis ei ole Vene ega Ameerika oma, on siin tõeline luksus. Suur enamik on 50ndate-60ndate Ameerika autode jäänused, mis tunduvad olevat kohalike kõige väärtuslikum vara ja peegeldavad selgelt omaniku elujärge. Kui vaesematel, keda on enamik, ei olegi autot, siis rikkamad värvivad oma autosid, kaunistavad neid kroomvelgede ja Pioneeri kleepsudega. Mitte et see kleeps tähendaks automaatselt stereosüsteemi olemasolu, vaid ühest sõnumit: ma olen nii rikas, et teoreetiliselt arvake, et mul võiks see olla.
Miramaris peatume mitte küll Charli vanemate väärilise, kuid arvestatava, taas kolonialistlikus stiilis villa ees. Villaesine on täis autosid: Euroopa autod ja paar uuemat Vene autot. Villast kostab bossanoova laadi muusikat, elavat vestlust ja hüüdeid. Sissepääsutee on valgustatud väikeste õueküünaldega. Hoovi sissepääsul seisab turvamees, kelle varem kivine ilme laieneb Charli nähes kogu nägu valgustavaks naeratuseks. Ta patsutab Charlile õlale, seletab midagi elavalt ja viipab sissepääsu poole. Ma tunnen ennast nagu modell, ma kõnnin ja naeratan. Naeratan, sest ma olen viisakas, kõnnin, sest seda ma oskan, ja vaikin, sest hispaania keelt ma ei oska. Villas avaneb läbi kahe korruse palee. Suured keerdtrepid viivad teisele korrusele ja trepp ja aula on täis drinkidega inimesi, kes naeravad, räägivad ja tšillivad muusika taktis. Dringid on korralikult purustatud jääga ja ilma väikeste vihmavarjudeta ja maraschino-kirssideta. Dringid nagu päris. Taustal mängib bänd. Bänd, mis koosneb umbes kümnest vanast muusikust. Mulatist lauljatar vaheldub käheda häälega vana mehega. Ma eelistan vana meest. See, nagu dringidki, on rohkem päris.
«Algne Buena Vista Social Club,» karjub Charl üle muusika, viibates dringiga bändi poole, nii et dringist osa marmorpõrandale loksub. «It’s the thing here,» lisab ta tõlkimatult ja trügib mul käest hoides läbi massi edasi.
Ma aiman, et see on the thing. Karli CD-kogus on üks väga vana CD — vist CDde alguspäevilt —, mille ümbrisel on vähemalt paar nägu, mis nüüd bändist vastu vaatavad. Ühte neist nägin ma ka dokumentaalfilmis Fidel Castrost. Vana muusik rääkis, et mäletab Castrot juba tema poisikesepõlvest, kui ta proovis laulda ja tantsida, aga, tänu jumalale, varsti enam ei proovinud.
«Muidu imeline mees, aga vot laulda ei oska,» lisas kohe ka teises videoklipis tundmatu naine. Seega polnud isegi Fidel tema meelest täiuslik.
Ma ei hakka karjuma ja seletama, et ma tean küll. Et nad on päris okei. Keegi ei tantsi, kuigi mulle tundub, et just sellisel peol katku ajal tuleks tantsida. Tantsida siidkleitide voogeldes, punaste huulte ja suurte täiuslike lokkidega, samal ajal kui mehed kannavad smokingeid ja suitsetavad sigareid. Ma vist vaatan liiga palju filme. Siin proovitakse pigem üle olla. Üle ja mööda olla. Olla üle ligi 50 aastast «revolutsiooni triumfist», olla mööda mälupiltidest, mis meenutavad ärimeeste massemigreerumist Miamisse 60ndatel, olla üle jagatavatest toidutalongidest, mööda klaasideta akendega majadest, kuhu enamik tänavatel kõndivaid inimesi jälle läheb.
Tagasi sõidame taas mööda Malecóni, mille õige nimi on loomulikult José Martí bulvar. Kõik siin on José Martí: lennujaam, memoriaalid, suveniiritassid ja ookeaniäärne bulvar. Martí oli 18. sajandi poeet ja hispaanlaste ikke alt vabanemise eestvõitleja. Sõidame La Habana Viejas ehk vanalinnas piki kindluseriba, kui vaatevälja ilmub tohutu valge mehekuju, maani hõlsti ja nagu embuseks laiali kätega.
«Kas see on Martí?» küsin ma, oletades juba ette vastust.
«Ei, kallis,» hakkab Charl naerma. «See on Jeesus.»
Kuigi vahepeal oli usk keelatud, lubati seda jälle, kui paavst 1989. aastal Havannat külastas ja katoliiklus taas moodi läks. Kuigi suur osa riigist on katoliiklik, on siin veel ka arvestatavalt palju voodoo-usku. Seega ei välista miski, et hommikul ärgates leiad sa oma ukse alt nülitud kana, mis on märgiks sellest, et keegi on sind ära neednud. Seda kanatrikki ma veel kunagi kasutan.
